Loovus on olnud pikka aega huvi- ja uurimisobjektiks ning seda on käsitletud erinevatest vaatenurkadest. Kognitiivsest vaatenurgast lähtudes on teadlased üritanud välja selgitada, millised protsessid ja struktuurid võimaldavad otseselt loovust suurendada; sotsiaalkultuurilisest vaatenurgast lähtudes aga püütakse tõestada, et kunstilised uuendused tulenevad ühisest mõttetööst ja arvamustevahetusest, kuna loovus ei sünni ainult meie endi mõttetegevuse tagajärjel - selleks on vaja inimeste mõtete omavahelist suhestumist ja sotsiaalkultuurilist konteksti.
Loovust ehk kreatiivsust on defineeritud mitut moodi:
Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989).
Loovus on selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000).
Loovus on selliste uudsete ideede, toodete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999).
Kokkuvõtvalt hõlmab mõiste loovus enamasti kahte tähendust:
- loomine kui tegevus - siia kuuluvad loomisfaasis toimivad kognitiivsed protsessid (ka loov mõtlemine)
- looming kui loomeprotsessi tulemus - siia kuuluvad uudne idee, toode, kunstiteos jm
Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.
Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet:
- loovus kui iseloomujoon (nimetades seda originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel
- loovus kui saavutus
Ta esitab küsimuse "miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude faktorite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad faktorid kolme rühma:
- kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused)
- keskkonnafaktorid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus)
- isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus)
Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri - üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja antud valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.
Loovusest
